Susan kolis Rootsi Norrköpingisse Türgist Kerboranist. Tal on kolm last ja 9 lapselast.

Susan kasvas üles Kagu-Türgis asuvas kristlikus külas, kus ta kasvas üheksalapselise pere vanima lapsena. Ta oli oma pere lastest ainus, kes ei käinud koolis, sest tema vanaema tahtis, et ta käiks tema jälgedes ning hakkaks s küla ämmaemandaks ja küla-arstiks. Ta järgnes noorest põlvest vanaemale ning õppis erinevaid haigusi ja haigusi kasutades ravimiseks erinevaid taimi ja maitsetaimi. Kuna ta oli pere vanim laps, aitas ta emal hoolitseda oma väikeste õdede ja vendade eest ning valmistas perele toitu. 16-aastaselt tahtis ta, nagu paljud teised, Saksamaale tööle minna. Tema isa ei lasknud tal seda teha ja kompromissina lubati tal kolida Istanbulisse. Seal elas ta oma sugulaste juures ja alguses oli pettunud, kuna ta ei osanud türgi keelt. Külas, kus ta kasvas, rääkisid kõik kurdi keelt, kuigi ta kuulub assüüria vähemusse, kellel on oma süüria keel. Lõpuks leidis ta töökoha ühe kreeka pere teenistuses. Perekond, kellega ta töötas, hoolitses tema eest ja õpetas ta lugema. Kuna Susan oli kirjaoskamatu, ostsid nad lasteraamatuid, mida ta pidi lugema. Pärast aastat töötamist läks ta oma perele külla. Ta avastas siis, et tema vanemad on valinud talle abikaasa ning ootavad, et ta abielluks.

Susan kolis abikaasaga Istanbulisse, kus nad said oma esimese lapse. Kui ta oli teise lapsega rase, kolis abikaasa Saksamaale tööle. Susan pidi külla tagasi minema. Seal sünnitas ta tütre, kes hiljem suri. 1974. aastal ühines Susan oma abikaasaga Saksamaal. Kaks aastat hiljem kolisid nad Rootsi. Rootsis alustas Susan tööd lapsehoidjana lasteaias, ta nautis laste eest hoolitsemist. Tema lugemisoskus, mille ta sai Istanbuli perekonnast, aitas tal kergelt õppida rootsi keelt. Siiski segas keelebarjäär teda. Kui Susani vend tahtis veenda teda juhilube tegema, ei tahtnud Susan isegi proovida. Ta ei osanud liiklusreegleid rootsi keeles lugeda, talle tundus see võimatuna. Liikluskoolis sai ta aga juhiloa. See tegi ta uhkeks ning tema enesekindlus kasvas.

Susan armastas tikkida juba lapsest saadik, nii oli tal palju töid, mida ta kahjuks ei saanud Rootsi kaasa võtta. Aga kui tema ema Rootsi tuli, oli tal kaasas üks Susani esimene tikand, padjapüür, mille ta tegi, kui ta oli 9-aastane. Susan näitas seda lasteaia lastele koolieelses koolis, kus ta töötas, kui nad hakkasid tikkima. Täna on ta õnnelik, et ta saab seda oma lapselastele näidata.